Pealambi valgel polaaröös seiklemas

• Omal käel sellist retke ette võtta ei tohi.

• Kogu eluks vajalik tuli seljas kaasa tassida, nii kaalus seljakott u 20 kilo.

• Koos pausidega oli matka keskmine kiirus 2 km/h ja päevas läbiti u 12 km.

• Matka ajal ei tõusnud kordagi päike ja liikuda tuli palju pealampide valgel.

Mirje Roasta lugu 2019 a Postimehes Seikluskliiniku Lapimaa suusaseiklusest. Originaal nähtav siit: "Postimees"

Fotod: Siim Saidla

Minu esimene suusamatk Lapimaal pole õieti veel alatagi jõudnud, kui juba olen hädas suuskade maast lahti kangutamisega – märg lumi on kittinud nende alla korralikud lumepakud. Aga teekond läbi polaaröö seisab alles ees.

Puuduliku eeltöö tõttu arvasin enne neli päeva kestvat Lapimaa suusamatka, et liikuda tuleb maastikul, mis meenutab meie rabasid ehk on enamasti sile. Eksisin! Lapimaal on peale üldteada-tuntud tundra ja kuusemetsade veel ka tundrud ehk metsatud mäed.

Seega sai nii mäkke ronitud kui ka sealt laskutud, mõnikord õnnelikult ja naeratus näol, mõnikord kõhuli pehmesse lumme kukkudes. Paks ja kohev lumi on küll ideaalne kiire hoo pealt ohutuks kukkumiseks, kuid sealt taas suuskadele tõusta on päris keeruline. Esiteks on seljas kuni paarkümmend kilo kaaluv kott, teiseks vajub ilma suuskadeta ikka väga sügavale lumme.

Esimene päev algas kohe väikese enese proovilepanekuga. Hommikupimeduses tuli teha üpris järsk ja künklik laskumine külmunud järvele – kukkumisi kogu seltskonna peale üks. Järve teises osas oli aga meie üllatuseks jää peal märja lume kiht ehk nii mõnigi sai suuskade alla korralikud lumepakud.

Hetkega jäätunud lumi suusa all teeb isegi selle maast üles tõstmise äärmiselt keeruliseks, mingist suusatamislaadsest liigutusest rääkimata. Tekkis esimene hirm: kas selline saabki kogu teekond olema?

Õnneks oli ühel rühmaliikmel kaasas jääkraabits, millega suurema kihi suusa alt lõpuks kätte sain.

Ahnitsedes ilu

Mida valgemaks läks, seda rohkem sain aru, kui õnnelik ma olen, et sellele matkale läksin. Vaated lumistes orgudes, taamal suuremad mäed roosaks värvunud taeva taustal – silmad lihtsalt ahmisid kogu ilu endasse.

Päevavalguse kadudes jõudsime raja raskeima osani, pealampide valguses tuli läbi puuderlume laskuda läbi kanjoni alla orgu, kõrval käänuline ning veel külmumata ojakene. Julge pealehakkamine ja akrobaatilised oskused kulusid marjaks ära.

Järskudel laskumistel tuli lambi piiratud valgusvihus leida selline teekond, et ei kukuks ojja, ja samal ajal lihtsalt loota puhtale õnnele, et lume all mõni suurem kivi ette ei jää. Raske on sellistes tingimustes aru saada, kas tegu on lumehangega või lumega kaetud kiviga.

Ühel matkalisel kiilus keset laskumist suusakepp kahe kivi vahele kinni, tagajärjeks kindel kukkumine ja natuke mõttetööd, kuidas abivahend sealt kätte saada.

Kanjon läbitud, ootas meid ees uus katsumus. Nimelt olime suutnud ametliku matkaraja märgid silmist kaotada ehk ööbimiskohta jõudmiseks tuli kasutada GPSi abi. Jõudsime kohale, pulss kõikidest neist seiklustest ja ekslemisest ikka veel kõrge. Uskumatu, kui palju seiklusi võib ühte päeva mahtuda.

Lumekanadega koos

Teine päev algas imelise vaatega meie onni ees laiuvale mäele, mille harjal liikus kuuvalgel kari põhjapõtrasid. Võtsimegi suuna nende poole, sest seesama mägi vajas ületamist. Meie ees kõrgus künklik tundrumaastik, taustaks kuldne taevas, mida värvis silmapiiri taha kinni jäänud päike. Üksikud pilved muidu selges taevas lisasid hommikuhämaruses värve ja võrratuid mustreid. Hommikupoolik möödus enamasti tühjadel mäenõlvadel ja lagedatel väljadel, kus ainsaks seltsiliseks olid lumekanad.

Pärastlõunal suusatasime taas läbi paksu lumega kaetud oru ning jõudsime ööbimispaika, kus peale elamiseks sobiva hüti oli olemas eraldi saunamaja. Natuke vaeva jää lõhkumisega, ning järvest sai ka vesi sauna kelgutatud. Kuna matkaonnides puudub elekter ja vesi, tundus saun sel õhtul tõelise luksusena.

Kolmanda päeva teekond oli mulle kõige raskem. Päeva teises pooles rühkisime läbi metsa üles mäkke: pidev tõus, paks lumi, puude vahelt parima raja otsimine ning palju suuskadega manööverdamist. Paar korda tuli suusk jalast, lisaks suutsin mingi imeliku liigutusega püksid lõhki tõmmata. Kõrgeim ületatud tipp oli pea 700 meetrit, sealt edasi algasid põnevad laskumised, kus sain oma jaanikussikese pealambiga paar korda ka koheva lume embust nautida.

Vaev oli seda väärt, vana aasta viimaseks õhtuks jõudsime kolmandasse ööbimispaika. Korralik pidusöök – verivorstid ja kartulipuder –, kell 22.30 avasime ka kaks pudelit Proseccot, mille tublid mehed olid kaasa tassinud. Korduvalt arutasime, kas peaksime äkki uue aasta hoopis mingi muu, näiteks Nepali ajavööndi järgi vastu võtma, sest uni tundus tulevat magus. Lauamängude najal pidasime siiski südaööni vastu, siis põletasime õues säraküünlaid ja soovisime üksteisele kallistuste saatel head uut aastat, ümberringi vaikne loodus. Kell 00.08 olid kõik magamiskottides ja nohisesid mõnusalt. Preemiaks kakao Minttuga.

Ilmaennustus lubas viimaseks päevaks tuisku, õnneks saabus selle tipphetk paar kilomeetrit enne lõppu. Enne seda saime täiel rinnal nautida lumist kuusemetsa. Paksu ja raske lumekihi all muutuvad kuused sihvakateks lumeskulptuurideks, mida Eestis ei näe.

Kuigi ilm oli pilvine ja puudus eelmistest päevadest tuttav värvide mäng, pakkus see rahulik kulgemine võimaluse olla oma mõtetega, mõelda tagasi tehtule ja sepistada uusi plaane.

Matk lõppes napilt enne pimedat, kui jõudsime läbi tuisu alguspunktist linnulennult 40 km lõunas asuva hotellini Pallas, mille hubases kohvikus maitses kuum kakao Minttuga (Soome legendaarne piparmündiliköör – toim) oi-oi kui hea.

Matka jooksul päike selles piirkonnas kordagi ametlikult ei tõusnud, valitses polaaröö. Piisavalt valgust, et ilma pealampideta liikuda, jagus vaid kella kümne ja kolme vahel. Samas ei olnud taevas hetkekski päris pime, vaid käis pidev värvide mäng. Ma poleks iialgi ette kujutanud, et taevas võib olla nii palju eri värve.

Tervet matka saatev kirjeldamatu vaikus ja avarus tekitasid uskumatu vabaduse tunde, mida ei ole võimalik sõnas ja pildis edasi anda. See on emotsioon, mida saab kogeda, kulgedes ise päriselt metsiku looduse keskel.

Keerulised olud turvalisest linnakeskkonnast eemal tuletavad meelde, kui abitud me metsiku looduse rüpes oleme. Ei saa loota lumesahale, mis teed puhtana hoiab. Puudub võimalus põgeneda kaitsvate koduseinte vahele, kui ootamatult saabub lumetuisk, ega astuda sisse lähimasse poodi, et hankida maha ununenud või puuduv riideese.

Kui Lapimaa seikluse eelsel õhtul istusime mõnusalt õhtusöögilaua taga, tegime viimaseid ettevalmistusi ja arutasime ees ootava matka üksikasju, siis küsisin juba seal käinutelt, miks nad ikka uuesti samasse kanti lähevad. Vastuseks täielik vaikus ja paar kavalalt muigavat nägu.

Juba matka keskel sain oma küsimusest kohatusest aru! Väga eriilmelised loodusvaated, lumi, külm, seikluslikud päevad, kuid piisavalt aega iseendale – kõik see kutsub tagasi. Lummavaid virmalisi ei õnnestunud meil näha, aga seda võib poolenisti ka oma süüks pidada, sest ega me keegi regulaarselt öösiti akna peal neid passimas käinud. Ongi põhjust uuesti minna!

 Suusamatka eripärad

Minu moto oli, et kui olen suutnud läbida ühe päevaga Tartu maratoni 63 km, siis nelja päevaga 55 km suusatada ei tohiks olla mingi probleem. Nii oligi: selleks et läbida päevas 12–18 km suuskadel vahelduval maastikul, võiks olla mingigi suusatamiskogemus, aga määravaks saab siiski vaimne ettevalmistus ja positiivne suhtumine. Koos pausidega tuli keskmiseks kiiruseks vaid 2–3 km/h. Patt olnuks ka kiiremini tuhiseda, nimelt tuli pidevalt endale meelde tuletada, et vaated on 360 kraadi ning aeg-ajalt tasub pilk ka selja taha suunata.

Sellise matka suusad on tavalistest laiemad, et liialt läbi lume ei vajuks, tugevate metallist kantide ning struktuurse pidamisalaga. Nii on mugavam keerulisel maastikul manööverdada. Liikumine ise meenutab pigem suuskadel jalgade lohistamist kui suusatamist. Grupi esimene aga lausa sumpab lumes, et teistele rada teha.

Kogu varustus ja toit tuli endal kaasa võtta, vett saime järvedest ja ojadest või sulatasime lumest. Ööbisime köetavates matkaonnides, kus on kööginurk ja magamislavatsid. Jaotasime end toimkondadesse. Iga toimkond pidi seisma hea selle eest, et küttepuud ja vesi oleksid alati saadaval, valmistama ühe õhtusöögi, keetma hommikul putru ning täitma kõikide termosed kuuma teega. Lisaks näeb hea tava ette, et hütt peab pärast sinu lahkumist jääma paremasse korda, kui see oli enne sind.

Pikad pimedad õhtud ühises eluruumis möödusid lauamängude, päevaste seikluste meenutamise ja raamatute seltsis. Mõnikord on lihtsalt hea hetke nautida, mõnusalt lesida ja omi mõtteid mõelda.

Ilmaga vedas, päevasel ajal oli külma 10–16 kraadi, õiget tuisku saime tunda alles päris matka lõpus. Kindlasti tuleb meeles pidada, et sellistes tingimustest matkates on korralik eeltöö ning läbimõeldud kriisiplaan äärmiselt olulised. Ilm võib muutuda hetkega ning õnnetus ei hüüa tulles. Seega, päris iseseisvalt niisugust matka ette võtta on päris suur töö, soovitan siiski leida rühma, keda veavad professionaalid. Ülalkirjeldatud matka korraldas Seikluskliinik, aga samasuguseid matkakorraldajaid leidub Eestis veel.