5 päeva Shikoku 88 palverännaku rajal, 18 templit, vihm ja päike

Jaapanil on oskus aeg peatada. Eriti siis, kui astud mööda Shikoku 88 templi rada – iidset rännakut, mis kulgeb ümber terve saare ja seob kokku sajanditevanuse uskumused, looduse ja ränduri kannatused.

Meie teekond kestis viis päeva. Selle ajaga jõudsime läbi päikese ja vihma, läbi külade ja metsade 18 pühapaigani, kus igaühel on oma lugu.

Päevad külade ja põldude vahel

Esimesed päevad kulgesid mööda rahulikke asulaid, kus tee ääres laiutasid rohelised sibula- ja riisipõllud ning seisid vanad majad. Hommikuti tervitasid meid tunkedes vanamehed ja kooliminekuks valmistuvad lapsed. „Ohayō gozaimasu,” sosistati möödaminnes alati naeratusega.

Ryōzen-ji ja Gokuraku-ji olid justkui peatused, kus argimõtted sulasid viirukisuitsu ja kellade kuminasse.

Teel kohtasime ka teisi rändureid, valgetes rüüdes henro’sid, koonused peas ja kepid käes. Nende rütmis oli midagi rahustavat. Mõistsime, et see rada on palju enamat kui lihtsalt füüsiline pingutus. See on sisemine puhastus.

Lõbus kohtumine oli Soomest pärit palveränduriga, kes oli just mõtisklenud, kui tore on, et kedagi teist Soomest siin ei kohta. Suur oli tema üllatus, kui äkki tervitasin teda soome keeles. Rahustasin teda: „Oleme Eestist :)”

Päike, vihm ja vaikus metsas

Kolmandal päeval kadusid külad roheluse taha ning meid neelas mets. Sammud muutusid aeglasemaks, õhk niiskemaks. Kuskil kauguses toksis rähn ja tuul kandis endaga männilõhna.

Shikoku palverännutee metsades kõrguvad majesteetlikud Jaapani küpress ja Jaapani seeder, mille sirged tüved justkui juhatavad rändurit edasi. Nende puude vaheline valgus on pehme ja hajutatud, õhk niiske ning kergelt vaigune.

Neljanda päeva õhtul, kui olime juba öömajja jõudnud, saabus vihm. See oli äiksevihm, mis kestis järgmise päeva pärastlõunani. Õnneks oli vihmas ka selgemaid hetki, mil sai veidi kuivada. See vihm ei olnud tüütu, pigem nagu jaapanlik puhastus. Märjad jalanõud ja tilkuv müts kuulusid siia.

Ühel hetkel, kui puhkasime tee ääres enne metsarajale pööramist, peatus meie juures auto. Sealt tuli välja vanadaam, kes oskas pisut vene keelt, ja andis meile Jehoova tunnistajate sümboolikaga visiitkaardid.

Õhtud, mis maitsevad nagu Jaapan

Pärast pikka päeva ootas alati midagi, mis pani silmad särama – õhtusöök. Peatusime väikestes minshuku’des ja ryokan’ides, kus pererahvas valmistas koduseid roogasid, sageli just ränduritele mõeldud menüüd.

Laud oli kaetud väikeste taldrikutega, igaühel oma lugu: väike kauss miso-supiga, otse keedetud riisi kõrval; marineeritud köögiviljad (tsukemono), krõmpsud ja soolased, tempurad, praetud kala, tihti värskelt püütud kohalikest jõgedest, tamago-yaki ehk magus omlett, soe ja pehme. Külm tofu sojakastmes, mille tekstuur oli nii õhuline, et tahtis peaaegu laiali valguda.

Kõik oli esteetiliselt serveeritud, väikesed portsjonid, eri värvid, täpsus. Iga amps oli väike harjutus kannatlikkuses. Seiklejale, kes on harjunud kiiresti energiat ahmima, on jaapanlik söögilaud korraga aeglane ja rahustav rituaal. Just need õhtud keerasid meie tempo rahulikumaks.

Ja kui läheduses oli onsen, lõõgastusime kuumaveeallikate aurus. Lihased lõdvenesid ja jaapani õlu maitses paremini kui ükski energiabatoon teel.

Väike nipp tulevastele ränduritele

Kui keegi plaanib Shikoku palverännakut, kas osaliselt või täies ulatuses, siis tasub meeles pidada:

• Jalanõud: vali hästi hingav ja vett hülgav jalats, sest vihma saab peaaegu alati.

• Riietus: kihiline, hommikud on jahedad, hiljem soe ja palav.

• Majutus: broneeri minshuku’d varakult, paljud on väikesed ja populaarsed.

• Raha: sularaha on endiselt oluline, eriti maapiirkondades.

• Aeg: ära planeeri liiga tihedalt, sest aeg on selle raja osa.

Arvesta ka, et tätoveeringud ei ole avalikes onsen’ites alati lubatud. Väiksemad saab plaastriga katta, kuid suuremate puhul tuleb leppida majutuse privaatse vanniga.