top of page

Jaapan Seikluskliinikuga – kuidas Kumano Kodo mu südame ja maailmavaate vallutas


Autor: Eve Jaanimäe


Jaapan Seikluskliinikuga – kuidas Kumano Kodo mu südame ja maailmavaate vallutas

Unistus reisist Jaapanisse õilmitses minus juba aastaid. Minu unistus oli tutvuda eelkõige ajaloolise Jaapaniga: Kyoto, metsad ja mäed, lihtsalt Jaapani eluolu. Selle unistuse täitumine tundus nii kauge ja ülemõistuse keeruline, kuidas selles võõras keele- ja kultuuriruumis toime tulla. Oli vaja väga head plaani, et kogeda parimat võimalikku Jaapanit ja mitte ekselda olmelistes küsimustes nagu transport, majutus, toitlustus ja kohad, mida külastada ja mida vältida. Minu jaoks oli see sihtkoht, kuhu satud ühe korra elus. Kaasa ei aidanud ka minu keskmisest arglikum loomus ning tohutult suur austus selle maa ja traditsioonide vastu.


Ja siis ühel hetkel avaneski suurepärane võimalus ja avastasin end rännakult iidsel palverännakuteel Kumano Kodol koos väikese seltskonnaga sarnase sooviga inimestega, sarnaste kogemuste jahil nagu minagi. Minu rada Jaapanis kulges Seikluskliinku abil sujuvalt läbi suurlinnade, põigates sisse kõrvaltänavates asuvatesse templitesse, külastades kõrvalisi, kuid imetabaseid toitlustuskohti, mis asusid turul ja kalaturul. Kohti, kus meeleolu nautisid nii jaapanlased ise kui seal rahulikult kulgevad külalised. Täpselt see, millest olin unistanud – näha eelkõige ajaloolist Jaapanit: Kyotot, metsi, mägesid, lihtsat elamist.

Mind võlus kohe väike seltskond, võimalus läbida väljakutseid pakkuv rada, kus on pigem tagasihoidlik „liiklus“, ööbimised traditsioonilistes teemajades ja isegi templis, võimalus onsenites sulistada ja mekkida kodust Jaapani kööki. Hea reisijuhi korraldusel kogesime oma rännakul Jaapanit nii nagu jaapanlased ise: elasime nagu jaapanlased, magasime nagu jaapanlased ja sõime nagu jaapanlased. Ikka samade reeglite järgi: ootasime viisakalt järjekorras või majutuses oli igaühel ruumi piisavalt ja mitte priiskavalt ühe riisimati jagu, ühistranspordis sõitsime vaikides, et austada mõtetes või tukastuses olevaid kaassõitjaid. Olen suhteliselt kindel, et omal käel ei oleks ma nii toredaid Jaapani perekondi kohanud ning nendega suhtlemist läbi kogemustega reisikorraldaja juhendamise nautinud, ikka viisakalt reserveeritult ja austusega teise lugu lõpuni kuulates.

Kumano Kodo – palverännak Jaapani hinge

Palverännaku raja maastik on vahelduv, pakkudes rohkelt puude ja taimede uudistamist. On palju metsavarjus jalutamist kord mullasel, kord kivisel teel. Ja seda kõike omaette, piisava ruumiga, tundega, et oled enamasti kahekesi sina ja loodus. Vaid mõne aja möödudes liigub vastu väikseid gruppe, keda laulval kõnel tervitad: „Konnichiwaaa!“ Sekka väikesed armsad asulad hästi hooldatud põldude ja silmi paitavate kaunite aedadega – oojaa, jaapanlane armastab ilu. Kuid nende ilu on reserveeritud, omas mustris, mille osa on kindlasti punane toon, sekka roosakat, kollakat ja rohelist, kõrgemad ja madalamad tasapinnad, läbimõeldud ja viisakas. Kõrguste võtmise vaev kingib hingematvad vaated loodusele, mida jaapanlased hoiavad ja austavad. Ka ümberkukkumise äärel olevad puud saavad toestatud, et neil oleks võimalus kasvada nii kaua kui võimalik. Looduse rohelust rikastavad õitsevad kirsi- ja rododendronisalud. Oma teerajal kohtasime tohutult jämedate tüvedega seedreid, mis on siin olnud kauem kui mitu inimpõlve, ja õppisime vahet tegema seedril ja küpressil.

Sekka kogusin templiraamatusse templeid, nagu seda tehakse ka Camino de Santiagol. See vahva tegevus loodusrajal mõjub nagu seiklusmäng ning samas jääb mälestuseks raamat templitega Kumano Kodo rajalt, mille iga tempel on iseloomuliku disainiga vastavalt oma asukohale.

Matk lõppes Koyasanis, mis on üks olulisemaid budismi usukeskusi Jaapanis, ja ööbimisega templis. Imeline kogemus – segu viie tärni hotelli kvaliteedist ja budismi askeedist. Reisijuhil jätkus ka sinna ainulaadset erinäolist kogemust jagada hilisõhtusest rännakust Jaapani pühaimasse Okunoini surnuaeda. Viimane hommik matkal algas päikese tervituse tseremooniaga templis, mis pani aja seisma ja viis matkama hinge sügavamatele lätetele.

Onsenite lummuses: Kuidas Jaapani kuumaveeallikad keha ja vaimu paitasid?

Teemajades ööbimine annab eheda kogemuse, kuidas Jaapani kodus elatakse. Põrandal riisimatil magamine, õhtusöögiks yukatadesse riietumine, susside kandmine. Teadsin, et jaapanlased on etiketi rahvas, aga et ka tualetis käimiseks on oma reeglistik, on ikka klass omaette: nimelt paljudes kohtades tuleb tualetis käimiseks susse vahetada. Õnneks abistas matkajuht meid etiketirägastikust läbi ja suutsime korrektselt järgida kõiki etiketi reegleid. Kirss tordil oli võimalus enamus öid lahtise aknaga magada: värske õhk ja ööhääled tegid kogemuse veelgi looduslähedasemaks.

Ja muidugi mitmel õhtul enne õhtusööki onseni külastus. Matkapäeva lõpuks ei ole midagi paremat ja lõõgastavamat, kui lasta end pärast päevast pingutust soojal veel kosutada. Rahulik, algul leigem, kuid ajapikku soojust koguv onseni kogemus erineb meie sauna äkilisusest, kuid on samaväärselt võimas keha ja hinge viimse sopini puhastav. Onseneid leidsime meie teekonnal nii tänapäevasemaid, moodsa disainiga, kui ka traditsioonilisemaid, mis olid rajatud otse veeallika kõrvale või lausa templis askeetlikus täiuslikkuses.

Jaapani köök – lihtsuse meistriklass oma täielikus detailsuses

Söök on midagi, mille pärast tasub kõik need kilomeetrid läbida. Võimalus ise kala grillida, kambaga suppi keeta ja Jaapani köögile nii omane eriline toidu serveerimine võtab lihtsalt hingetuks. Pea igal õhtul oli Jaapani toidu menüü, mis on väga tervislik ja hästi tasakaalustatud: alati jõudis lauale midagi värsket, küpsetatut, grillitut, fermenteeritut, riisi, miso suppi. See viis toidu nautimise täiesti uuele tasemele: ja seda presenteeritakse kaunilt ja samas lihtsalt, maitsed on puhtad ja selged. Koyasanis templis oli õhtusöögiks kuulus WASHOKU – vegetaarne Koyasani köök. Menüü kokkupanemisel on oluline, et toidus oleks viis maitset, toit valmistatakse viiel erineval viisil ning kasutatakse viite erinevat värvi. Kohustuslik osa on tofu toit ning supp. Mis salata, ma ei ole eriline tofu fänn, aga Koyasani kuulus siidine tofu viis keele alla.

Mõnusaks vahepalaks linnades või peatuspaigas soovitan osta kioskitest onigirit – erinevate täidistega riisipalli norilehes, mis kuuldavasti on tavapärane toit, mille ema teeb eelmise päeva riisi „jäägist“ lastele kooli lõunaks kaasa. Omajagu elevust pakub onigiri pakendi avamine: selleks on eraldi juhis ja seda tasub järgida. See on kliendikogemuse meistriklass, kuidas pakendi disain kindlustab sööjale toidu kvaliteedi, säilitades krõbeda norilehe ja nauditava kehakosutuse.

Mis pani südame eriti kiiresti põksuma?

Viisakus on eriline ja see on miski, mida lihtsalt peab kogema – seda ei ole võimalik kirjeldada. Lisaks juba teada kummardamise ja naeratamise kombele, õppisin ära ka kõiki asju andma ja võtma kahe käega: tšekki, kaupa jms.

Puhtuse hoidmine – kuna prügikaste on väga vähe, siis sai kiiresti harjumuseks kaasas kanda väikest kotikest, kuhu kogusin päeva prügi. Lisaks siseruumides sokis või kohapeal pakutavate sussidega liikumine.

Puud, kuulsad aiad ja loodus laiemalt on jaapanlaste jaoks pühad ja see võtab hingetuks, kuidas nad nii linnades kui aedades puid kaitsevad. Ei ole harv juhus, kui puu on toestatud või teele on tehtud sisse jõnks, et puud säilitada. Linnades on kasutatud ära iga väike pinnake ja isegi rõdud, et anda ruumi puudel ja lilledel sirguda ja silmailu pakkuda.

Pikendasin reisi mõned päevad, et rohkem kogeda Kyotot, Jaapani algset pealinna üle 1000 aasta. Saabumine Kyotosse pühapäeva päeval kinkis võimaluse näha kohalikke, kes olid erinevateks üritusteks end riietanud kimonosse. Ja vanalinnas jalutamine päädis võimalusega paar korda teemajja jalutavat maikot (Kyoto geišat) kohata. Nähes Lääne turiste neid jahtimas, oli mul pigem väga piinlik ja püüdsin hoopis neile julgustavalt naeratada.

Jaapanis põimub mitmekülgne puhkuse ja avastamise maailm kokku. Füüsiline aktiivsus, loodus, kultuur ja toidukultuur, erisugune ühiskond. Seda kõike aga nii kompaktselt ja ka turvaliselt läbida omal käel ei oleks võimalik. Ning muidugi info ja selgitused kohalike tavade ja vaatamisväärsuste kohta meie reisijuhilt. Boonuseks veel autentsed elamused, mis lisanduvad vaid kogemustega ja omal käel avastades ei ole võimalik leida ja broneerida. Seikluskliinik lisab reisile kindlustunde ja lihtsuse reisi detailides, mille pärast ei pea muretsema ja saad täielikult keskenduda Jaapani nautimisele.

Jaapan elab siiani minu südames ja kogetu tegi mind kindlasti paremaks inimeseks!


ree
 
 
bottom of page